Eesti Päevaleht andis kogupaugu Azerbaidzhaani riigi ja riigikorra suhtes.Avaldades, järjestikku, kaks selleteemalist artiklit.
Artiklite autoriteks Heiki Suurkask ja Kaarel Kressa.Uue ajastu agitpropi sõdurid.
Suurkask on laia joonega autor ja tembeldab azrbaidzhaani riigikorda despootiaks. Kaarel Kressa reitingu järgi on azerbaidzhaan tagasihoidlikult autokraatia.
Laskumata artikli detailidesse küsin: kust tuleb selline enesekindlus autoritelt?
Nad on välispoliitika spetsialistid ?On viibinud azerbaidzhanis ja tutvunud olukorraga kahapeal?
Lõpuks, kas autorid tõesti arvavad, et esindavad mingit ideaalmaastikku, mille kõrgustest võivad jagada oma hinnanguid.
Eesti on väljakujunenud demokraatiaga riik , kelle kodanikel on ettenäidata aastasadu eksisteerinud euroväärtusi?
Loo autorité ambitsioonikusest võiks järeldada, et igale küsimusele on jaatav vastus.
Luban väljendada enda skeptilisust.
Kas «ajakirjanikud» ikka teavad, et Azerbaidzhaan on 9 miljoniline riik. Kus asuvad erinevaid rahvused,erinevad klannid, erinevad religioonid.Kahe suure naabri(Venemaa,Iraan) seisukohast — ahvatlev suutäis.
Diletantlik on kirjutada abstraktselt — moslemiriik. Tegelikkus seisneb selles, et azerbaidzhaan on ainuke moslemiriik, kus sunniitide ja sheiitide kooseksisteerimine pole probleem.Võrrelge Iraagiga.
Alijevite ajal pole olnud massirahutusi. Samas kui azeril saab mõõt täis ei peata teda tankid ega spetsnaz. Ise nägin.
Azerbaidzhaani põhjapiir ühtib Venemaa Dagestaniga. Kohalikud rahvusrühmad on jagunenud mõlemale poolele.
Samal ajal kui Dagestanis käib sisuliselt religioosne kodusõda ja inimesi hukkub praktiliselt iga päev, olukord Azerbaidzhaanis on staabilne.
On olnud üks tulevahetus.Surma said kaks inimest.Terrorist ja politseinik.
Sellise riigi juhtimine on võimalik ainult rahva toel.Verine terror ei aitaks.

Oma naftatulud investeeritakse oma riikki. Sellisel määral, et seda hakatakse juba etteheitma.
Tuhanded spetsialistid Inglismaalt,Prantsusmaalt,Saksamaalt,USA st aitavad kaasa Azerbaidzhaani kaasajastamisele.
Muutuste periood on kestnud vaid kümme aastat.Selle ajaga on ennast joonistatud maailmakaardile.
Kahju, et Eesti osaleb selles protsessis nii tagasihoidlikult. Veel enam, on kahju, et mõned eesti «spetsialistid» üritasid exportida korruptiivset «ärikultuu

Azerbaidzaan üritab luua suhteid praktiliselt kõigi maailmariikidega.Nende seas on ka totalitaarseid ja autokraatlikke rezhiime.Välispoliitiline rõhuasetus on selgelt lääne demokraatia tüüpi riikidel.
Just lääne demokraatiatega on azeritel parimad suhted. Siin nad võistlevad oma vanema vennaga — Türgiga.Türgi suursaadikuga avaldas EPL hiljaaegu lipitseva intervjuu. Ei mingit zhurnalismi!
Milliste riikide hulkka kuulub Eesti? Küsimus pole ritooriline. Azerbaidzhaan pole kohustatud nägema Eesti siseprobleeme eestlaste silmade läbi.
Viimane fraas tähendab vaid seda, et üksikisiku vastutustundetu loba võib tuua reaalset kahju kogu Eestile.