/  
| | | | | | | | | | |

Väga ilus naine armus Eestisse teisel katsel
25.04.2009 00:00

Rasmus Kagge

1996. aasta kõledal talvel istus Sänäm Äliyeva Lasnamäe koduesisel pingil. Ta oli esimesi kuid Eestis. Ta ei tundnud siin kedagi. Ta ei osanud silpigi eesti keelt ning tal oli külmast riigist masendus. Ta tahtis siit ära. Tagasi kodumaale Aserbaidžaani, kirjutab Rasmus Kagge.

Nüüd,13 aastat hiljem ajab see lugu nääpsukese naise südamest naerma. Nüüd juba vägagi heas eesti keeles jutustab Tallinna Vormsi lasteaia õpetaja Sänäm, miks ta siis tegelikult seal pingil, nutt kurgus, tookord istus.


Asjalood olid siis sellised, et 1995. aastal leidis Bakuus sündinud ja kasvanud Sänäm oma elu armastuse Fikreti. Tubli ja tore vägilane võttis naise ära, kui tuli kodumaale vanemate juurde suveks puhkama. Et Sänämi ja Fikreti pered käisid omavahel läbi, siis noorte pilgud trehvasid ja juba mõne nädala pärast peeti pulmad.

Pikad ja külmad inimesed

Toona 25-aastasele piigale tähendas see aga totaalset kannapööret elus. Sänämil läks ju kodus suurepäraselt. Tal oli koguni kaks kõrgharidust. Esiteks pedagoogi-haridusspetsialisti ja teiseks kultuuritöötaja diplom. Tipuks aga suurepärane töökoht Sänäm oli riiklikus teatrimuuseumis teadlane.

Kõigest sellest pidi Sänäm aga päevapealt loobuma, sest värske abikaasa Fikret elas ligi 3000 kilomeetri kaugusel Eestis. Aserbaidžaani aristokraatide pere järglane teadis täpselt, kus väike Eesti asub ja mis on tema lugu, ent käinud polnud ta selles euroopalikus riigis kunagi.

Küll aga olid Sänämil naljakad eelarvamused. Ta mäletab, kuidas ta vaatas lapsena imestunult telekast Läti kino 1980. aastate hittseriaali Pikk tee düünides, kus mängisid ka mitmed toonased Eesti kino tipp-näitlejad.

Siis tundus, et seal kuskil Baltikumis elavad pikad, aga väga külmad ja vaiksed inimesed, kes on hoopis teistsugused kui meie, räägib Sänäm, kel endal kasvu umbes 160 sentimeetrit.

Arvas, mis ta arvas, kuid armastus kaalus kõik üles. 1995. aasta detsembris kolis kuuma verega piiga Tallinna. Aserbaidžaanist Eestisse Nõukogude armeed teenima sattunud ja hiljem Tartu Ülikoolis õppinud Fikret oli selleks ajaks end siin nii põhjalikult sisse seadnud, et teist võimalust polnud.

Üksinda võõral maal

Kui alguses oli uues kodus huvitav, siis varsti läks igavaks. Et erinevate äridega tegelev Fikret käis hommikust hilisõhtuteni tööl, passis Sänäm üksi Lasnamäe kodus nelja seina vahel. Tööd tal polnud, kedagi ta ei tundnud ja minna ei osanud ta võõras linnas ka kuhugi.

Lõpuks siis mees pragas, et mida sa nukrutsed päevast päeva kodus mine õue, istu maja ette pingile ja tee võõraste inimestega tutvust, jutustab Sänäm. Kui eestlastele kõlab see veidralt, siis meie kultuuris on see täiesti normaalne, kui võhivõõrad inimesed näiteks bussis või pargis kätega vehkides kõva häälega juttu räägivad. Me ei saa lihtsalt vagusi istuda.

Nii Sänäm läkski ja istus oma Lasnamäe maja ette pingile, et esimesi tuttavaid leida. Hea idee lõppes aga totaalse läbikukkumisega. Vaid kerget vene keelt purssinud Sänäm leidis isegi naabermajade mammide näol uued tuttavad, ent nende jutt võttis naise jalad nõrgaks.

Memmed ei suutnud ära imestada, miks noorik küll soojast Aserbaidžaanist külma Eestisse kolis. Nad rääkisid kollijutte, et siin pole tal niikuinii midagi teha ning eesti keelt ei ole mõtet isegi üritada selgeks õppida. Plaadilt tuli vana jutt 14st eesti keele käändest ja et nemad on siin juba sünnist saadik elanud, ent nii rasket keelt pole nad ikka suutnud omandada.

Mul hakkas tõesti kõhe, masendus tuli lausa peale, jutustab Sänäm, kelle nimi passis on Šahsänäm. See tähendab pärsia keeles väga ilus naine.
Ehkki 1996. aastal sündis Sänämil ja Fikretil Eestis poeg Ohran, katkes naise kannatus ning ta kolis igavuse ja hirmude eest samal aastal pojaga kodumaale tagasi.

Tagasitulek ja uus algus

Kuus järgmist aastat maadles pere visiitabieluga. Talvel oli mees pere juures Bakuus, ülejäänu aastast aga üksinda Eestis. 2003. aastal, kui perre sündis tütar Aisel, tunnistati ühiselt aga seegi eluviis väljakannatamatuks. Nii andis Sänäm Eestile teise võimaluse.
Nüüd oli Sänäm Lasnamäe kiviseinte suhtes oluliselt karastunum. Igavuse peletamiseks hakkas teadlasekraadiga naine laste kasvatamise kõrvalt kirjutama. Ja mitte lihtsalt luuletusi või jutte, vaid konkreetselt armastusromaane.

Ehkki esiotsa arvas tagasihoidlikkuse musternäidis, et jagab kirjaridu vaid oma sõbrannadega, on asjalood nüüdseks nii kaugel, et sel nädalal sai Sänäm ootamatu uudise. Esimene käsikiri antakse Aserbaidžaanis raamatuna trükki.

Naeratus naise näol on siiras ja see õhetab õnnest. Et ta Eestist kunagi nukrusest pageda võis, tundub teda vaadates lausa uskumatu. Jah, ma olengi nüüd Eestis õnnelik, ütleb Sänäm väga hea sõnavaraga eestlaste keeles.

Teisel katsel tegi Sänäm Eestis ehtsa arenguhüppe. Õppis selgeks keele ja tegi eksamid, et peagi taotleda kodakondsust. Leidis uued sõbrad ja töö. Ta on Aserbaidžaani kultuurikeskuses pühapäevakooli õpetaja. Nädala pärast teeb ta koguni karjääri ja senisest Vormsi eesti keelse lasteaia abiõpetajast saab täieõiguslik õpetaja. Ja see pole veel kõik. Kolme aastaga 14 käänet selgeks saanud naine hakkab, nii uskumatu kui see ei kõla, isegi venekeelses Muhu lasteaias eesti keelt õpetama.

Kuidas see võimalik on? Sänäm teatab, et süüdi on tema jonn ja külmast Eestist avastatud soojad inimesed. Ta ei suuda ära kiita Vormsi lasteaia juhatajat Aide Varet, sest just tema võttis riski ning puhus tere ja head aega tasemel keelt osanud Sänämile tuule tiibadesse, kui kutsus aserbaidžaanlanna 2006. aastal lasteaeda tööle.

Sealt kõik algas.

Hoolimata sellest, et ma esialgu rääkisin lausa kätega, toetasid lapsevanemad ja kolleegid mu püüdlusi sedavõrd, et tänaseks ei ole enam minu jaoks olemas külma ja kõledat Eestit, ütleb Sänäm Äliyeva.

Selsamal pingil, kus ta 13 aasta eest nukrusest hinge pidi heitma, istub ta vahel praegugi ja vestab juttu Eestist kollijutte rääkinud naabritega. Skeptikute näod on süüd imestusest pikad. Nad vangutavad pead ja kordavad kui ühest suust: Uskumatu!

Tulemaalased Eestis

Kui Sänäm Äliyeva armastusromaan ootab kodumaal alles trükki, siis ühe teadusliku tööga sai naine juba punkti kirja. Sellel nädalal anti integratsiooni sihtasutuse sarjas Rahvused Eestis välja viies raamat Aserbaidžaanid, mille üks autor on ka Sänäm.
Raamatust selgub, et Eestis elab praegu üle 6000 Aserbaidžaanist ehk Tule maalt pärit inimese, kellest üle tuhande on aserid. Asereid hakkas rohkem Eestisse saabuma pärast teist ilmasõda, kui siia jäid elama sõjaväest demobiliseeritud inimesed kui need, kes tulid siia sõjajärgsetele taastamistöödele.

1970.1980. aastatel suurenes aserite arv taas märgatavalt. Seotud oli see toonase Moskva olümpiamängude purjeregatiga, kui teiste rahvuste seas saabusid Tallinna ehitustandrile ka paljud aserid. Paljudele neist järgnesid mõne aja möödudes siia sugulased ja sõbrad. Samuti suunati Eestisse hulk aserbaidžaanlastest spetsialiste. Oma tööpaigast lähtuvalt koondusid aserid põhiliselt Tallinna, selgub raamatust.
Aseritel on Eestis tugev ja kokkuhoidev kogukond ning üks aktiivseim kultuuriselts, mis juba 1988. aastast korraldab pidevalt Eestis kultuuripäevi, näitusi, kontserte ja muid üritusi
1999 - 2006 "AJDAN" THE AZERBAIJAN CULTURAL CENTRE OF ESTONIA // design: id