Eesti Aserbaidzaani Kultuurikeskus /  
Eestis | Publikatsioonid | Aserbaidzaan | Kultuur ja sport | Kontaktid | Lingid | Sugulased | EAK Ajalugu | Turism | Muu | Poliitika | Foorum

Austatud hr. Heiki Suurkask,
Olen aeg-ajalt huviga lugenud Teie artikleid poliitikast, inimõigustest, rahvusvähemustest jne. Enamasti nõustun sisimas Teie seisukohtadega. Sama ei saa öelda mõnede punktide kohta 17. mai Eesti Päevalehes ilmunud artiklis „Eesti ohverdused Bakuu-sõpruse nimel“.
On selge, et soovitud tulemus on pea garanteeritud, kui ühele või teisele riigile „anda pasunasse“ vahetult mõne suursüdmuse eel, olgu selleks EXPO, olümpiamängud või Eurovision. Suursündmuse eelne kriitika müüb meedias hästi. Samuti on paljudele Lääne lugejatele meelepärased islamimaadele suunatud süüdistused. Ajastuse mõttes tabas ka ülanimetatud artikkel kümnesse. Kirjutan praegu vaid selleks, et juhtida tähelepanu Teie artikli seisukohtade mõningasele tendentslikkusele. Olete kõrgestiharitud politoloog ja mina vaid muusik ja orientalist, seetõttu võib tunduda, et muna püüab õpetada kana. Ei. Võtkem järgnevat üksnes kodaniku ja lehelugeja arvamusena.
Bakuu-sõprus. Heidate Eestile ette liigset sõprust Aserbaidžaaniga. Vähemalt antud juhul pole põhjust riikidevaheliste heade suhete puhul teha valikut, kas üks või teine, kas Aserbaidžaan või Armeenia. Olen ses mõttes nõus samas Päevalehes avaldatud välisminister Urmas Paeti seisukohaga. Meid seob Azerbaidžaaniga paljuski ühine minevik – nõukogude okupatsioon, mistõttu on praegused sõbralikud suhted loogilised. Tõsi, mõne teise post-nõukogude riigiga pole sedavõrd tihedaid sidemeid, kuid see tõendab vaid, et Bakuu tippjuhid, samuti Aserbaidžaani suursaadik Tema Ekstsellents Tofig Zulfugarov ning Aserbaidžaani Kultuuriseltsi juht Nijazi Hadžiev on teinud Eesti suunal head tööd.
Demokraatia? See teema ei puuduta üksnes Teie seisukohti, vaid üldse Läänes levinud arusaama, justkui peaksime tegutsema selle nimel, et kunagi valitseks kogu maailmas euroopalik demokraatia. (Eriti armastab Lääs käia demokraatiat õpetamas neis maades, kus leidub naftat!) See utoopia ei erine kuigivõrd kunagisest kommunismiutoopiast. Ei tea juhust, mil selline sekkumine oleks andnud täiusliku tulemuse, enamasti on hävitatud endine ühiskonnakorraldus ja külvatud vaid kaost. Võtkem Lähis-Ida, Iraak, Afganistan..., aga mitte ainult. Aasia maade (lähi)ajalugu erineb meie omast, mistõttu meie parlamentaarset-demokraatlikku valitsemismudelit ei saa üheselt üle kanda kõikjale. Kuigi meile meeldib ülistada demokraatiat, tegelikult vajavad paljud Aasia maad endiselt ühte tugevat „isa“. Muide, mõnevõrra saab siin paralleele tõmmata Venemaaga, kes on harjunud tsaariga ning valis taas „tsaariks“ Putini. Loomulikult on meie vaatekohast tegemist isikukultusega (mis ka mulle kui eurooplasele paistab väärakana), aga tundub, et just selline valitsemismudel on kokkuvõttes sobivaim Azerbaidžaanile, Türkmenistanile, Kasahstanile ja veel mitmetele. Seda tõendab nende maade hüppeline majanduse areng ning märkimisväärne püüd naasta venestatud ühiskonnast oma juurte juurde. Seda viimast nii kultuuri, keele kui religiooni vallas.
Eurovisionist. Mainite korrusmaja ettejäämist Eurovisioni-kompleksiga seotud rajatistele. On üsna tavaline, et mastaapsete arhitektuuriansamblite, kiirteede, raudteede planeerimisel jäävad ette elumajad, aiamaad. Oletan, et näiteks tänase Sydney Ooperiteatri kohal asusid kunagi mingid hütid, mis kuulusid kellelegi. Vähegi tsiviliseeritud maades pakutakse omanikele elamispinna või maa loovutamise eest vastutasuks kas midagi samaväärset või rahalist kompensatsiooni ning rajatis ei jää tegemata vaatamata mõne tõrksa omaniku protestile. Nõnda läks ka Bakuus. „Pealtnägija“ ja Võsa Pets suudavad leida mõne sellega põhimõtteliselt sarnase kaasuse iga kuu, ka meie väikesel Maarjamaal. Üllatav on vaid, et kohati pälvib Bakuus ehitusele ettejäänud elamu pea võrdset tähelepanu lauluvõistluse endaga.
Teie artiklit illustreerib pea poole leheküljeline foto räämas agulitänavst. Tõepoolest on Bakuu klantsimalöödud city ja äärelinna vahel kontrastid, samuti on suured erinevused pealinna ja provintsi vahel. Nagu paljudes maailma riikides. Sarnast sõnumit kandva foto saaks kindlasti teha ka kusagil Koplis või Ida-Virumaa poolmahajäetud kaevanduslinnakutes.
Ma ei arva, et ajakirjanik peaks maha vaikima ühiskonnas esinevad puudused. Kuid tehes seda ülepingutatult või taktitundetult, võib tulemuseks olla, et hõredamaks jäävad nende inimeste read, kel seni on olnud soojad tunded Eesti ja eestlaste suhtes.
Olen enamikes Aasia maades viibinud korduvalt nii enne kui ka pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist ning seetõttu olen saanud jälgida nende maade arenguid „praktikuna“, mitte üksnes meedia vahendusel. On fakt, et Bakuu linnapilt on viimase 15 aasta jooksul muutunud tundmatuseni, kuid aserid nad pole selles süüdi, et neil on juhuslikult naftat, musta kalamarja ja meist pikem kultuurilugu!
Parimate soovidega,
Peeter Vähi
Eesti Päevaleht andis kogupaugu Azerbaidzhaani riigi ja riigikorra suhtes.Avaldades, järjestikku, kaks selleteemalist artiklit.
Artiklite autoriteks Heiki Suurkask ja Kaarel Kressa.Uue ajastu agitpropi sõdurid.
Suurkask on laia joonega autor ja tembeldab azrbaidzhaani riigikorda despootiaks. Kaarel Kressa reitingu järgi on azerbaidzhaan tagasihoidlikult autokraatia.
Laskumata artikli detailidesse küsin: kust tuleb selline enesekindlus autoritelt?
Nad on välispoliitika spetsialistid ?On viibinud azerbaidzhanis ja tutvunud olukorraga kahapeal?
Lõpuks, kas autorid tõesti arvavad, et esindavad mingit ideaalmaastikku, mille kõrgustest võivad jagada oma hinnanguid.
Eesti on väljakujunenud demokraatiaga riik , kelle kodanikel on ettenäidata aastasadu eksisteerinud euroväärtusi?
Loo autorité ambitsioonikusest võiks järeldada, et igale küsimusele on jaatav vastus.
Luban väljendada enda skeptilisust.
Kas "ajakirjanikud" ikka teavad, et Azerbaidzhaan on 9 miljoniline riik. Kus asuvad erinevaid rahvused,erinevad klannid, erinevad religioonid.Kahe suure naabri(Venemaa,Iraan) seisukohast - ahvatlev suutäis.
Diletantlik on kirjutada abstraktselt - moslemiriik. Tegelikkus seisneb selles, et azerbaidzhaan on ainuke moslemiriik, kus sunniitide ja sheiitide kooseksisteerimine pole probleem.Võrrelge Iraagiga.
Alijevite ajal pole olnud massirahutusi. Samas kui azeril saab mõõt täis ei peata teda tankid ega spetsnaz. Ise nägin.
Azerbaidzhaani põhjapiir ühtib Venemaa Dagestaniga. Kohalikud rahvusrühmad on jagunenud mõlemale poolele.
Samal ajal kui Dagestanis käib sisuliselt religioosne kodusõda ja inimesi hukkub praktiliselt iga päev, olukord Azerbaidzhaanis on staabilne.
On olnud üks tulevahetus.Surma said kaks inimest.Terrorist ja politseinik.
Sellise riigi juhtimine on võimalik ainult rahva toel.Verine terror ei aitaks.

Oma naftatulud investeeritakse oma riikki. Sellisel määral, et seda hakatakse juba etteheitma.
Tuhanded spetsialistid Inglismaalt,Prantsusmaalt,Saksamaalt,USA st aitavad kaasa Azerbaidzhaani kaasajastamisele.
Muutuste periood on kestnud vaid kümme aastat.Selle ajaga on ennast joonistatud maailmakaardile.
Kahju, et Eesti osaleb selles protsessis nii tagasihoidlikult. Veel enam, on kahju, et mõned eesti "spetsialistid" üritasid exportida korruptiivset "ärikultuu

Azerbaidzaan üritab luua suhteid praktiliselt kõigi maailmariikidega.Nende seas on ka totalitaarseid ja autokraatlikke rezhiime.Välispoliitiline rõhuasetus on selgelt lääne demokraatia tüüpi riikidel.
Just lääne demokraatiatega on azeritel parimad suhted. Siin nad võistlevad oma vanema vennaga - Türgiga.Türgi suursaadikuga avaldas EPL hiljaaegu lipitseva intervjuu. Ei mingit zhurnalismi!
Milliste riikide hulkka kuulub Eesti? Küsimus pole ritooriline. Azerbaidzhaan pole kohustatud nägema Eesti siseprobleeme eestlaste silmade läbi.
Viimane fraas tähendab vaid seda, et üksikisiku vastutustundetu loba võib tuua reaalset kahju kogu Eestile.
© 1999 - 2006 "AJDAN" THE AZERBAIJAN CULTURAL CENTRE OF ESTONIA // design: id